MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
TÄHTPÄEVAD
TERVIS
JUTUNURK
MEEDIAGALERII
MEIE SÕBRAD
KOMMENTAARID

Mina > Kõige algus

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 17. oktoober 2010
Arvatav sugu oli tüdruk.

Emme mõtles mind oodates: 1. Hea, et ma elevant pole! 2. Võtaks veel ühe tomati (või ploomi või õuna....)

Oodates kutsuti mind nii: Kratt (väga rahutu kõhuelanik)


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 20. oktoober 2010 kell 10:25
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 3360 grammi
Olin sündides: 51 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 8/9
Minu juuksed olid Mustad
Silmad olid Tumedad


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Viljandi mk haigla Pärsti vallas
Sünni juures viibisid: Ämmaemand ja issi Kaur
Ämmaemand oli: Meriene Orav
Arst oli: Gerri Inso

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Ämmaemand oli taas üle prahi :) Sain temalt palju tuge

Emme kirjeldus sünnitusest: Minu enda kindel veendumus oli, et arstide pandud tähtajad 13, 15, 17 ja 18 ei pea paika ning olin kindel, et Kratt sünnib 21-nda paiku. Kui olin ühel hetkel avastanud, et sellesse vahemikku jääb ka imeline kuupäev 20.10, siis hakkasin salamisi lootma ja panustama sellele päevale.Lootsin enne veel lõpetada oma videofilmimise kursuse, mille viimane tund oli 19-ndal. Pärast ja enne kursust toimus Kremlis istumine, mis tähendas 3x Iv-ndale korrusele ronimist ja alla kalpsamist. Lisaks otsustasin ma 19-nda õhtul katsetada juba Jorxiga proovitud esilekutsujat- veini ;). Kaks lonksu Siivi pokaalist said kaasa salajase soovi öösel sünnitusmajja minna. Esimene tunne, et miskit erilist on saabumas, saabus, kui olin pojale unejutu ära lugenud ning üritasin magama jääda. Nagu tavaliselt õhtuti voodisse heites hakkasin võitlema tuimadeks muutuvate jalgade ja üldise ebamumagavustundega. Otsustasin üles tõusta ja Kaikoga "Sõbrad" ära vaadata. Nali ja naer oli hea vahend mõtete eemale meelitamiseks. Pärast seda läks Kaiko voodisse ja mina otsustasin oma mõtteid veel telekasse sukeldada. Hercule Poirot'i tegemistest ma sel hetkel eriti enam tegeleikult ei mäleta, sest kõhus oli miskit teoksil. Kell oli mingi 1-2 öösel. Hakkasin vaikselt kodu korda seadma ja kontrollima, et haiglakotis oleks kõik, mis tarvis. Et asi liiga äkiliseks ei läheks, siis läksin ajasin Kaiko üles ja palusin,et ta helistaks oma emale ja teataks võimalikust minekust. Samal ajal hakkasin klassikaliselt nõmm-liivateed keetma. Kaiko teatas selle peale, et tee keetmine viitab asja tõsidusele vms. ja läks ema järele :P. Mingil hetkel tundus, et valutorked ei ole üldse nii tõsised ja tekkis hirm, et ajasime vanavanemad ilmaasjata äkki üles. Kui ämm meile jõudis unine, kuid üliõnnelik, siis oli tunne, et ei ole veel üldse sellist tunnet, et tahaks juba haiglasse minna. Otsustasime veel kodus istuda ja juttu ajada. Võtsin omale teetassi äsja keedetud teed ette ja hakkasin vahest valust nina krimpsutades jutlema. Mäletan, et ütlesin sellise lause: "Tegin omale nõmm-liivateed, mida kõik soovitavad sünnitusprotsessi ajal juua, aga mida see head teeb, seda ma täpselt ei teagi". Selle peale võtsin suure lonkus teed ja siis käis nagu krõps ja ma tundsin kuidas mu äsja parimad raseduspüksid said korraliku kuumaveelaengu. Enam ei olnud palju mõtlemist- tenkud jalga ja haigla poole teele. Ilm oli sama märg ja tilkuv, kui minu äsja vahetatud püksid ja kui me haigla ees veel pildisessiooni üritasime teha, siis ajas see olukord meeletult naerma. Pärast kolme kella ilmus uksele unise näoga koristajatädi, kes vaatas ja kuulas meie naljatamist sellise näoga, et "Naerge, naerge...varsti nutate meie käes!" Varsti ilmuski ämmaemand ja siis ka naistearst, kes oli minu enda arst olnud ja ma sain väga sooja vastuvõtu osaliseks- nii sooja polnud ma muideks kogu 9 kuu jooksul saanud ja see oli väga meeldiv algus. Riietunud ümber sinisesse kärtsudega (mandrikeeli krõpsudega) kangasse, juhatati meid eelsünnitustuppa kus topiti juhtmed külge ja pärast kontrolli öeldi, et siin võib veel kõvasti aega minna, lausa 12 h. Milline pettumus- kõik ju rääkisid, et teine sünnitus läheb kiiremini :S Kuna kell oli miskit 4 ligi, siis Kaiko keeras mõnusalt kerra ja mina asusin minuteid lugema. Iga 2 min. tagant käisid järjest suurenevad valud...oeh. Alustasin raamatutarkuste meeldetuletamisega. Hingamine paika- ninast sisse kõhtu- otse titani (missest et see hetkeks nagu valu suurendas) ja mõnusa mõminaga suust välja, koos valuga....toimib! Aga proovi sa õiget hingamisrütmi hoida, kui keegi tunduvalt rahulikumalt ja aeglasema rütmiga su selja taga norskab. Loobusin pikutamast ja asusin aknalt leitud ajakirju sirvima. Mida nendest lugesin- ei mäleta. Lisaks sellele, et mu jalad tõmbasid pikali või istuli olles krampi, segas mind iga hommikune probleem kogu raseduse vältel- lukkus kõrvad. See tuli vist madalast vererõhust ja ma võitlesin selle vastu tavaliselt tassi kohviga, aga ma ei olnud kindel, et tass kohvi oleks olnud kõige mõistlikum jook sel hetkel, kuigi olin valmis seda iga valu vahepeausil nõudma minema. Kui teil kunagi peaks kõrvad lukku minema, siis proovige, kuidas on samal hetkel kõvasti uu'd või õigemini huu'd häälitsedes suu kaudu õhku välja hingata. See kõik ajas mind nii närvi, et vihastasin Kaiko peale, kes rahulikult veel magas ja käratasin, et mine maga kodus! Kaiko kostis midagi alandlikult selle peale, aga ma ei saanud edasi kärkida, sest järgmine valuhoog tuli peale- vedas tal! Siis tuli arst minu seisu kontrollima ja teatas- kolmandik teest on käidud. Mis mõttes- ma olen juba liigagi kaua seda käinud?!!?. Mõistsin siis, et olen juba väsinud. Mingil hetkel ajas mind marru see, et ma omaarust tegin päris valju häält (lukkus kõrvad muidugi võimendavad häält ning Kaiko ütles, et see polnud miski hääl) ja seal samas kõrval seisavad ämmakas ja arst ja ei tee sellest väljagi. Hiljem, kui kuulsin teisi sünnitajaid sain ma aru, miks minu hääleke neile "mittemiskina" kuuldus. Igatahes valutasin ma u.5 tundi järjest nii, et iga 2 min tagant käisid valud ja kestsid u. 40 sek. :P Veider, kuidas sellistel hetketel iga sekund on täidetud. Tunnike enne lõppmaratoni sai lõpuks ka Kaiko käe valgeks- ämmakas tuli ja õpetas, kuidas kasutada samas ruumis olevaid "leevendajaid" ja kuidas Kaiko saaks mind aidata ja ma ei lasknud seda kaks korda öelda. Traavisin iga valuhooga kõik asjad läbi ja Kaiko sai oma muskleid korralikult teritada, kui minu vaagnaluud kokku surus ja alaseljast valupunkte otsis. Naljakas on tagant järgi veel see, kuidas ma pallil istudes valupausil magama jäin ja peaaegu maha oleks veerenud. Aga äkki oli käes see hetk, et ma enam ei saanud aru, et kas valu algas või lõppes. Olin juba nii unesegane, et alguses arvasin, et ma lihtsalt vaatasin kella valesti, aga siis tundsin midagi tuttavlikku. Ta tuleb! Suutsin pärast pressi lõppu Kaikole kuidagi öelda :"Tahan arsti!" Nii napilt ja konkreetselt ei olnud ma ammu midagi nõudnud, seega Kaiko ei kahelnud minu sõnades ja pani jooksu.
Ämmakas tuli ja ütles sõnad, millele filmis oleks järgnenud inglikoori laul "Hallleluuuuja". "Jah, teil on õigus, ta tuleb. Ja nüüd kiiresti lauale!" Kell oli miskit minuteid 10 läbi. Mäletan, et kui püsti tõusin, sain tunda seda, mida paljud sünnitajad räägivad- ta oli juba poolel teel ja ma seisatasin keset koridori ja haarasin temast kinni. Järgmine hetk, mida mäletan, oli see, et keerasin lauale ennast külili ja ütlesin, et mul on nii hea ;) ja alustasin ämmaemanda käskluste järgi tegutsemist. Tegutseda ei saanudki väga kaua, sest Tirtsu sündis väga kähku ja ämmakas ütles, et see oli nagu Ladina-Ameerika armastusfilmis- uhh ähh ja laps väljas (selle peale hakkas Kaiko meie Tirtsu Esmeraldaks kutsuma). Filmilikku vürtsi lisas kindlasti ka see, et Kaiko kukkus mind pausidel musitama ja nunnutama :) Aga jah...järgmisel hetkel oli mul üks vesililla tütreke rinnal ja maailm muutus sellel hetkel taas selgeks ja helgeks, mis sest, et ma olin unustanud oma parimad rinnahoidjad öösärgi alla ja minu tütreke kohtus enne minu pesu, mitte minuga :). Sel hetkel ma tõdesin rõõmuga, et kui esimene laps sünnib, õpid teda armastama ja selliseid hetki hindama tasapisi- teist last armastad sa esimesest sekundist ja iga tema lillakas käeviibe ja veest paistes silma pilgutus toob pisara silmanurka pärlendama ja paneb ema südame kiiremalt põksuma :)
Kes mind haiglas külastasid: Vanavanemad Evi ja Üllo, Tädi Kiti, Peedu, Pihla ja Vihur, Laido ja Liilia, Riina, Prk. Raba.

Haiglas veedetud aeg: Oli jube :).

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Loore Kaur

Miks just selline nimi? See nimi oli Hilka saadetud nimekirjas ja see hakkas meile mõlemale kohe meeldima. Rannar muidugi väitis, et see oli ainus nimi, mis tema pakkus, mis võiks olla, seega valisime Hilka ja Rannari Loorele ristivanemateks. See sama nimi kordus ka tädi Kiti saadetud nimekirjas, mis andis issile veel jõudu ja julgust. Vanaema Evile see nimi väga ei meeldninud sest nemad tunnevad paljusid Looresid ja tekkis muid assotsiatsioone (venekeele õpiku tekst vms.), aga meie valisimegi just selle pärast, et meil ei seostunud selle nimega kedagi ega midagi ja leidsime, et las siis meie tütreke teeb sellele ilusale nimele OMA tähenduse.
Teised valikud olid: Loviis, Rahel(in),Adeele

Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 22. oktoober 2010 (2-päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Ilmarise 17-2
Kodus võttis vastu: Küünlad, roosid ja ilus muusika.



POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!